Ansip: kui uus kriis tuleb, ei tohiks inimesi samamoodi lahti lasta

Ega mulle ei meeldi seda võlakriisi koduse aja järgi kella kuueni lahendada.

Aga kui palju on võlakriisi lahendamine või sellega seotud teemadega tegelemine võtnud teie ajast sel aastal?
Mul on neid proportsioone küll väga raske määrata ja ma ei oska neid mõõta. Aga meie olukord on teada. Oleme huvitatud sellest, et Euroopa Liit oleks tugev, et euroala oleks tugev. Ja oleme huvitatud, et see võlakriis saaks lahendatud. Kuid pragmaatiliste inimestena teame, et see lahendus ei saa tulla üleöö, ühel Euroopa Liidu tippkohtumisel.
Lahendus on ikkagi pikaajaline. Kui mitmed riigid on võlgadesse langenud 10–20 aasta jooksul, siis lahendamine peab ka võtma kaua aega, 10–20 aastat. Et mingisugused imelahendused on olemas, seda me ei usu. Mina vähemalt ei usu. Lahendus saab olla selles, et riigid kärbivad oma avaliku sektori kulutusi, teevad struktuurseid reforme, muudavad oma majanduse efektiivsemaks, parandavad maksukogumise efektiivsust. Küllap see edu siis ka tuleb.
Muidugi on olemas arvamusi, et me saame siis mingisuguse kaotatud kümnendi. Ja kui kärbime avaliku sektori kulutusi, siis majandus jahtub ega hakkagi kunagi kasvama. Eesti, Läti ja Leedu näitel näeme, et kärped võivad viia väga kiire majanduskasvuni. Enamasti on ikka nii, et kui avalik sektor tõmbab oma tiibu koomale, siis erasektor saab hoogu juurde ja sealt võib tulla väga suur kasv.
Räägite pikaajalisest lahendusest, kuid samal ajal püütakse pakkuda ka lühiajalisi lahendusi – päästefondid, ühiskassad. Alguses oli asi veel hoomatav, kui asutati EFSF ja ESM. Kuid viimasel ajal tehakse igasuguseid lisatrikke – erifonde, kus võimendatakse nende fondide raha või meie garantiisid jne. Kas teie saate lõpuni aru, mida kõike kokku pannakse? Minul on juba väga raske.
No küllap te aru saate. Ega see nüüd nii keerukas küll pole.
Aga mis siis toimub? Alguses ehitati tulemüüre kõvasti ja tehti neid fonde. Tunnistan minagi, et see on suhteliselt ebameeldiv üllatus, et kui EFSF loodi, siis selle rakendamine võttis nii palju aega, kui ta võtnud on. Ma oleks oodanud märksa kiiremat tegutsemist.
Aga laiemas plaanis ma ei usu sellesse, et laenates pidevalt raha nendelt, kes meid ei usalda – meid ehk hädas olevat euroala –, on võimalik suurendada usaldust nende silmis, kes raha laenavad. Kui kaugele võib siis minna laenurahaga ehitatud tulemüüride tegemisega? Laenuraha eest tulemüüri ehitamine ei saa olla efektiivne, tõeliselt efektiivne käitumine saab olla see, mida rakendasime aastal 2009.
Kas ma loen sellest välja, et peaks ütlema: aitab! Tulemüürid on sellised, nagu nad on, ja rohkem juurde ei tee?
Põhimõtteliselt on seda ka suhteliselt otse välja öeldud. Euroopa Liidust pole võimalik leida selliseid riike, kes arvavad, et EFSF-i või ESM-i või sellise fondi mahte võiks suurendada. Piir on käes!
Eesti jaoks?
Eesti jaoks on kindlasti piir käes. Kinnitan, et enamiku EL-i riikide jaoks on piir käes. Edasi tuleb minna konkreetsete reformide teed. Veel kord olgu öeldud, et kõige edukamad ses kriisis on olnud need riigid, kus pole võlgu elatud. Eesti, Läti, Leedu on head näited.
Te räägite Eesti inimestele meist kui heast näitest Euroopas. Aga kui te olite viimasel ülemkogu õhtusöögil, kus neid keerukaid teemasid arutati, siis kas rääkisite sama juttu ka meie kallitele kriisiga võitlevatele Vahemere-äärsetele EL-i naabritele?
Eks ma muidugi ütlen, aga eks nad teavad seda ise ka.
Ega need arutelud seal väga pingelised polnud. Ehkki aega võtsid nad palju. Mõneti on ka vääralt seda õhkkonda ajakirjanduses kirjeldatud, mis varaste hommikutundideni Brüsselis valitses.
Kõik olid hoopis väga suured sõbrad?
See õhkkond oli tõepoolest sõbralik ja konstruktiivne. Sisu, milles kokku lepiti, sündis väga suurte pingeteta. Põhiline, mille peale aeg kulus, oli see, et igal riigil oli mingi oma detailikene, mille eest siis seisti. Põhilises valitseb suhteliselt suur üksmeel.
Mille eest Eesti seisis?
Eesti, aga ka Läti ja Leedu, kel on suund väga selge ja kellele kulude-tulude vastavusse viimine on ainuvõimalik lahendus – nende jaoks pole väga palju, mida oma riigi huvides Brüsselis kaitsta.
No räägime automaatsetest sanktsioonidest, muidugi me oleme poolt. Kellele neid sanktsioone vaja, las nad olla siis. Me teame, et meie hoiame oma asjad korras ilma igasuguse sanktsioonihirmuta.
Teiste riikide raskuste juurest Eesti valitsuse juurde. Aasta algus oli koalitsioonile hea – valimistelt tuli võit. Aasta lõppeb aga ebameeldiva elamisloaskandaaliga, mis keerleb koalitsiooni väiksema partneri IRL-i ümber. Olete ise tunnistanud, et skandaal pole kasulik ka Reformierakonnale, samuti kutsunud üles seda uurima riigikogus. Kuid ausalt öeldes ei näi mingit kiiret kellelgi olevat – kas ehk loodate, et asi läheb vaikselt üle?
Ei, siin midagi üle ei lähe küll lihtsalt niisama, ilma midagi uurimata. Tulles toetuste juurde aasta alguses ja lõpus, siis ka viimased avaliku arvamuse küsitlused kinnitavad, et toetus koalitsioonierakondadele on 49 protsenti ja opositsioonile 44 protsenti. Proportsioonid pole muutunud.
Aga see konkreetne elamislubade skandaal – ametkondlik juurdlus käib nii ehk naa, ilma igasuguste komisjonideta. Ja see on alguse saanud sisuliselt kohe, kui esimesed signaalid võimalikest kuritarvitustest tulid.
Kas see on valitsuse huvides, et asi uuritakse põhjalikult läbi ka eetilises plaanis?
Muidugi on see valitsuse huvi. Ma olen seda öelnud, et riigikogus on olemas korruptsioonivastane komisjon.
Kuid selle komisjoni volitus on põhimõtteliselt vaid majanduslike huvide deklaratsioonide kontrollimine?
Ei, mina sellega küll ei nõustu, et korruptsioonivastane komisjon on loodud vaid deklaratsioonide kontrollimiseks. Minu meelest Andres Anvelt deklareeris seda ka juba päris alguses, et komisjon hakkab asjaga tõsiselt tegelema. Ja välisel vaatlusel, niipalju kui mina selle probleemiga kursis olen, võiks olla tegemist kahtlusega klassikalises korruptsioonijuhtumis. Minu meelest on see just kõige õigem koht selliseks uurimiseks. Uurimine ei pea selgitama ainult seda, kas kuritegu sooritati või mitte. See peab andma ka hinnangu riigikogu liikmete ja võib-olla ka valitsuse liikmete käitumise eetilisusele. Ja sellist hinnangut ei peaks andma ametnikest koosnev komisjon, see pole üldiselt tavaks.
Ma ei pea mõeldavaks, et riigikogu peaks umbusaldama opositsioonipoliitiku juhitavat komisjoni. Kusjuures see poliitik on ka endine politseinik ja seega on tal uurimiseks väga head eeldused. Ma kujutan ette, et ei riigikogu liikmed ega ametnikud ei jäta mitte mingisugusel tingimusel sinna komisjoni ette minemata, kui neid kutsutakse.  
Muidugi ma ei välista ka seda – aga see on riigikogu kodukorra küsimus ja riigikogu enda otsustada, kas nad kasutavad selleks korruptsioonivastast komisjoni või loovad eraldi uurimiskomisjoni. Selles küsimuses peaks riigikogu tasandil initsiatiiv kindlasti tulema opositsioonilt, sest kui IRL-i või Reformierakonna poliitik hakkaks komisjoni moodustama või juhtima, siis ma arvan, et see komisjon poleks piisavalt usaldusväärne.  
31. detsembril algab kord kümne aasta tagant korraldatav rahvaloendus ja kindlasti saame juba mõnda tulemust teada järgmisel aastal. Mida te ootate rahvaloenduse tulemustelt?
Saame sealt väga palju ja väga huvitavat informatsiooni. Kõigepealt kutsun inimesi üles osalema rahvaloendusel interneti vahendusel. Sellest on riigi tuleviku kavandamisel suur abi. Küsimus pole ainult peade ülelugemises, vaid ka rahvastiku koosseisus, kuni selleni välja, missugust murret keegi kõneleb.
Kas me võime ka mingite tulemuste puhul üllatuse osaliseks saada?
Kindlasti tuleb üllatusi. Kõige enam esitatud küsimus on, kui palju meid on.
Mida te tulemuseks pakute?
Ma ei arva, et elanike arvus võiks rahvaloendus tuua väga suuri üllatusi.
See võiks jääda võrreldavaks eelmise korra tulemustega?
Kõik sõltub jälle sellest, kui täpselt me suudame oma rahva üle lugeda. Absoluutset täpsust pole kunagi üheski riigis olnud. Aga ma ei tahaks hakata spekuleerima, missugune see arv võiks täpselt olla.
Aga veel?
Üldiselt arvatakse ju, et ma elan ja elatungi statistikast. Ja sellel arvamusel on tõepõhi all. Mina usun statistilisi andmeid märksa enam kui libekeelseid jutte, tulgu see või tuhandetest suudest. Seetõttu ei ole mõtet mind praegu meelitada spekuleerima. Ma ei tee seda, ootan ära tulemused. Valitsusjuhina tahan aga igati kaasa aidata, et rahvaloendus saaks väga korralikult läbi viidud.
Järgmisesse aastasse vaadates tahaks veel teada, millest teie arvates võiksid eestlased leida n-ö positiivset tuge, et mitte taas väga morniks muutuda. Meie rahvas on vahel ehk pessimistlikum, kui tegelikult põhjust oleks; äsja oli üks suur kriis, nüüd möl­lab maailm jälle meie ümber ja räägitakse uuest kriisist. Mis moel sellest üle olla, sest tegelikult ei tohiks kõik uuesti nii halvasti minna kui mõne aasta eest?
Tasub uskuda endasse ja oma riiki. Meie riigi rahandus on praegu heas korras ja meil ei ole tarvis ülearu palju muretseda nende asjade pärast, mida me mõjutada ei suuda. Küll aga tasub muretseda asjade pärast, mille üle otsustamine on meie kätes. Kuna me oleme varem suutnud oma asjad korras hoida, siis ma usun, et kui peaks tulema kahepõhjaline kriis, siis selle teise kriisi põhja – mida ma loodan, et siiski ei tule – elame juba märksa kergemini üle. Meil pole majanduses enam tasakaalustamatust, meil pole tegemist mingi ehitusbuumiga, nagu oli enne Lehman Brothersi pankrotti. Meie majanduse struktuur on muutunud, seda veab ekspordisektor.
Kui nüüd peaks tulema kriis, siis tööandjad peaksid käituma hoopis teistmoodi, kui nad käitusid Lehmani järel. Tööjõudu tuleks hoida, mitte hakata sellest vabanema, sest kvalifitseeritud tööjõu koolitamine on väga aeganõudev ja kulukas. Ja kui kriis tuleb, on mõtet hoida neid töötajaid osalise tööajaga alles aegadeks, kui tootmismahud jälle suurenevad.
On arvatud, et Eestil võib minna hästi ainult siis, kui meie põhilistel eksporditurgudel läheb väga hästi. See päris nii ei ole. Meenutuseks: Eesti on saanud palju välisinvesteeringuid 1990-ndate alguses, kui Soome ja Rootsi majandus olid küllalt suures kriisis. Siis tuldi Eestisse, sest Rootsis, Soomes ei suudetud enam kasumlikult toota. Me täheldame ka praegu seda, et välisinvesteeringud on Soomest-Rootsist viimase kahe aasta jooksul iseäranis intensiivselt tulnud. Eestis tegutseb umbes 5000 Soome kapitali osalusega ettevõtet ja viimane 1000 on siin tegevust alustanud viimase kahe aasta jooksul. Ja need on loonud palju töökohti Eestis.
Lõpetuseks: Andrus Ansipil on kahed võidukad valimised seljataga. Hiljuti spekuleeris sotside esimees Sven Mikser, et võite vahetada peaministri ameti enne järgmisi riigikogu valimisi Euroopa Komisjoni voliniku koha vastu, millele vastasite, et jätkate peaministrina. Aga küsin ise nii: kas Andrus Ansip läheb ka kolmandat korda Reformierakonna esimehena valimisvõitu püüdma?
Oh andke aega! Valimised olid alles aprillis. Alles ma hakkasin peaministri ametit pidama selles valitsuses ja te tahate saata mind kohe kuskile Brüsselisse või valimistele vastu. Ei ole nii, et poliitikud mõtlevad ainult valimistest. Alles me alustasime aprillis ja valimisperiood kestab neli aastat.
Ja selle aja kavatsete olla peaminister?
Jah, ma olen saanud rahvalt mandaadi. Kavatsen selles ametis anda endast parima, pidada seda ametit nii hästi, kui oskan. Ma tean, et see aeg on lühike ja piiratud igal pool, ka Eestis. Kui pikk see aeg täpselt on, seda ma ei oska prognoosida. Eestis oli kombeks vahetada peaministreid iga kahe aasta tagant, nüüd on see aeg läinud pikemaks. Kõigi puhul, kes on ka väga pikka aega olnud peaministrid demokraatlikes riikides, võib küll öelda, et nad on üritanud seda antud aega võimalikult hästi ära kasutada.
Peaministrid üldiselt – nad võivad küll väita, et otsustavad ise ametist lahkuda, aga tegelikult pole see demokraatlikus riigis võimalik, et peaminister lahkub ametist siis, kui väga paljude inimeste lootused ja ootused on seotud selle konkreetse isikuga. See oleks rahva petmine. Kui peaministrid lahkuvad ametist väites, et nad ise jõudsid selle otsuseni, siis tavaliselt see lahkumine väga vabatahtlik ei ole, sest vabatahtlikult lahkuda on võimalik ainult siis, kui rahvas enam üldse ei toeta.